kelguhüpped

käisime täna holmenkollenis, oslo äärelinnas, suusahüppetorni vaatamas. mõtlesime küll, et kui meie aknast torn paistab, siis äkki leiame oma maja ka üles sealt ülevalt vaadates, aga nägime hoopis palju pehmet pilvevatti, mille kohale me äkki sattunud olime. hüppetorni üles meid küll ei lastud, kuid torn oli sellegipoolest uhke. pani kahtlema inimeste tervemõistuslikkuses, kui lugeda seinalt, et rekord on tehtud 134 meetrit, mis sisuliselt tähendab suurel kiirusel ja suurelt kõrguselt vastu täiesti horisontaalset põhja hüppamist. hullud ma ütlen :S

metrooga mäkke sõites tekkis huvi, et kuhu sõidavad kõik need sajad inimesed kelkude ja suuskadega, kes kõik korraga ühes peatuses peale tulid ja kuskile kõrgemale edasi sõitsid. huvi tekkis vist pigem isegi nende kelkude vahva välimuse pärast, tundusid sellised kõrgemad ja hoogsamad ja olid enamikel täpselt samasugused. kui suusahüppetorn nähtud, läksime massiga kaasa. ja ohhooo, avastasime norrakate toreda ajaviite ... sõidad metrooga mäe otsa, laenutad kelgu, laskud ca 150 meetrit vaikset, kelguga kontrollitavat langust allapoole, võtad metroo ja sõidad mäe otsa tagasi (ca 7 peatust, päris palju) ja nii uuesti ja uuesti. ja nii ülejäänud poole oslotäie inimestega koos, sõidad vahepeal teistest üle või alt või istud juba sõidu alguses kellelegi kukile. lähemal vaatlemisel selgus, et lisaks punastele ühesugustele kelkudele on mäest võimalik alla sõita ka peno matiga, kummipaadiga, kontskingadega ja kõige muuga, mis parajasti seljas-jalas-käes. nii äge, peab ka proovima :) küll ma hennu ka ära veenan :)