kodutundest tabatud

Mul on oma kodutänav. Või rohkem nagu tänav, mis on kodu. Unenäos. Seal käib ELU. See tänav asub kuskil, kus soe ja õdus, rahulik. Sinna pääseb majadevahelisi ainult kohalikele teadaolevad salakäike mööda. Ma kunagi elasin seal tänaval, mõned aastad tagasi. Nüüd olin vahepeal ära, sattusin sinna aeg-ajalt, läbi või mööda jalutama. Täna öösel kolisin ma sinna tagasi.

Ma olin oma uues kodus, seal oli hea, soe, kodune, rahulik, selline kergelt meditatiivne, õnnelik. Ma lihtsalt olin. Läksin oma majast välja, et minna üle tänava, vannituppa. Aga tänaval avastasin, et see tänav elas. Kõik kohalikud olid tulnud tänavale tähistama seda päeva. Nad olid üles pannud müügiletid tehes nägu, et ootavad olematuid külastajaid, kuid nautides tegelikult üksteise seltsi ja kogu seda melu. Oli suuri puust lette, mis olid kaetud naabritädi heegeldatud pitslinikutega. Üks onu müüs hapukurki ja viskas nalja. Kruusatee tolmas ringi tatsavate laste jalge all. Kõik oli nii kirju ja ümbritsetud selle tänava mõnusatest, kulunud, elanud aga õnnelikest puumajadest. Sellel tänaval ongi minu kodu!

Huvitav, kas mu unenägu on kuidagi seotud sellega, et täpselt 7 päeva pärast saan kätte oma päris esimese oma päris kodu võtmed :)