imelikud inimesed

iga kord kui uksest välja astuda, juhtub midagi imelikku. läksin täna politseisse, et ennast kohalviibijaks registreerida. järjekorranumber näitas 231. tablool näitas number 78 ja ruum oli tihedalt täis topitud kõige värvilisemaid väikseid inimesi, keda ette võib kujutada ... või ei või. kui kaks tundi hiljem tagasi läksin näitas number tablool 249. kuram, 10 minutit jäin hiljaks

hommikul trammiga läbi linna sõites mõistsin, et oslo ei olegi nii väike kui alguses paistis. siin on lihtsalt kesklinn väga tihe ja päris suur, aga kuna see on iga nurga pealt täpselt samasugune ... kitsad tänavad ja trammirööpad ja kõrged majad ja väga väikesed väljakud, mida täiesti põhjuseta ringideks nimetatakse ...., siis erinevatesse linna otstesse sattudes ei saagi aru, et tegelikult sa pole seal veel olnud. lääne pool on ainult tänavad puhtamad ja inimesed valgemad.

kui ma hiljem uuesti kodu poole minema hakkasin, nägin kahte kõrvutiasetsevat kohvikut, kus oli võimalus väljas kohvi juua, tekid olid pandud üle toolide seljatugede juhuks kui külm hakkab. aga no ega nii külm ju ka ei ole (ainult -4), et mingeid soojapuhureid panna. ja loomulikult olid agarad soojaarmastajad norrakad ka platsis, et mõnusalt kohvi nautida.

kui me õhtul veelkord välja läksime, siis oleksime trammiga äärepealt ühe hullu alla ajanud. ta keeldus trammiteelt lahkumast. kui ta sealt kõnniteele ära tõsteti, siis viskas ta end lumehange pikali ning jätkas muretult ja lõbusalt telefoniga lobisemist. nägi seejuures täitsa tervemõistuslik välja. ja telefon oli täitsa tutikas.

õhtul sattusime kogemata oslo laulukirjutajate klubisse. tuli välja, et jazz (nagu välja kuulutet) on tegelikult blues'i, elton johni (mis on täiesti omaette stiil kusjuures), kantri ja romantilise kitarritinina kombinatsioon. aga vähemalt saime päris õiget vana kantrimeest näha, tegi hennule silma ja puha :)