matk läbi Tallinna

Laupäeval, 2. veebruaril kl 08.32 (kui päike tõusis) algas retk harku metsa servast Tähetorni tänavalt ja kl 16.34 (kui päike loojus) lõppes Iru silla juures. Teekond kokku kujunes selliseks. 21 kilomeetrit näitas see joon kaardil. Minu kui endise tallinlase jaoks oli tegemist äärmiselt põneva üritusega. Kõik, mida nägin alates ülemiste veepuhastusjaama jõudmisest oli minu jaoks uus ja üllatav.
Näiteks ei olnud ma kunagi mõelnud selle peale, miks pääseb Lasnamäele ainult kahest kohast - kanali kaudu ja kuskilt pirita tagant. Nüüd on seletus imelihtne - vahepeal on lihtsalt sein, kust ei saagi tee üles minna. Lisaks seinale on seal ka tühermaa. Võiks lausa teha uue kodumaise seriaali talu keset linna sellest üksikust talust, mis laululava lähistel tühermaal täies üksinduses istub. Vaade sealt ülevalt servalt oli ka lihtsalt imeline.
Kui see kant, kust teekonda alustasime, oli minu jaoks lapsepõlvest selge nagu oma peopesa, siis Järve haigla juures enne raudteed oli täpselt selline tunne, nagu kääbikutel "Sõrmuste isanda" filmis (tõenäoliselt ka raamatus), et kui ma nüüd ühe sammu veel teen, on see kõige-kõige kaugem koht, kuhu ma oma kodunt sattunud olen.
Ja veel üks hämmastav tähelepanek. Kui Tallinnas autoga ringi sõita, tunduvad vahemaad pikad. Kui kaardi pealt vaadata, tunduvad ka pikad. Aga kui kõndima hakata, siis saab iseennast pidevalt üllatada sellega, et kahe punkti vahel, mida oled alati teineteisest väga kaugelasuvateks pidanud on tegelikult jalgsi nii lühike teekond, kaks sammu ja kohal.
Ahjaa, ja kas te olete kunagi tähele pannud, et lauluväljaku kõrval, mere poolt vaadates paremal üle tee, on vanadest lubapõletusahjudest jäänud kõrged kaared mäekülje sisse, kust saab läbi jalutada. Ma olen sealkandis vähemalt 100 korda käinud ja need lubjapõletusahjud on täiesti nähtavas kohas, aga mitte kordagi ei olnud ma neid varem tähele pannud. Imelik eks :)