maailm läbi kinnikülmund ripsmete

kõmm-müts-šššš-iiiik silmad lund täis, midagi ei näe, vahepeal lähed lendu ja siis jälle mats vastu maad ja seejuures püüa veel tähele panna, et keegi alla ei jääks. kelgutamine on karm värk eriti kui seda üritavad teha ühel ja samal kelgurajal sajad inimesed. aga oi kui vahva.



terve see 5 minutit kiiret sõitu ei pane ise tähelegi, kui karjud terve tee ja ei tea ka kas rohkem sellepärast, et künklikuks sõidetud rajal põrutab päris korralikult või sellepärast, et kogu aeg on ees mõni inimene, kellele peaaegu et otsa sõidad (või no sõitsingi :S).

ja siis veerand tundi rongis soenemist. aa, enne on vaja muidugi rongi peale mahtuda. korra jäime maha, kuna kahjuks ei ole siin veel kasutusse võetud kummist ronge. aga küünarnukitunne oli muidu tore, kodune ja inimesed lahkelt naeratavad, kuna kõigil olid adrenaliinist käed värisemas, eriti hennul :D



mõni tore tegelane ei võtnud täistuubitud rongi astudes suuskigi alt, et kohale jõudes kiiremini sõitu saaks :D ja üks väike tegelane (kiiver peas suurem kui ta ise) avastas, et minu jalg on ideaalne post kõvasti ümbert kinni hoidmiseks :D