jalutus rõdusid mööda

kuigi pildistada oskab tegelikult henn, siis vahepeal, kui näen midagi lummavat, millest väidetavalt head pilti ei saa, tirin ta fotoka enda kätte ja jäädvustan lummatise.

mulle meeldivad rõdud ... sealt paistab veidi-veidi akna taga toas olevat hõngu ... rõdu on möödujale avalik, aga samas väga isiklik ... kui mööduja ei märka, siis seda nagu polekski .... rõdud nagu hiiliksid, seal olles saab hiilida ... möödujad ei märka ... rõdu all saab hiilida ... rõdul olijad ei märka ... rõdu on nagu kodu keset tänavat, ja tänav on alati oma muutuvate nägude ja helidega põnev tehes kodu põnevaks, aga tänavast saab rõdu ust sulgedes ka hetkega eemalduda ... rõdud teevad tänavad hubaseks .... rõdu on kodu osa ... rõdud näitavad kodude nägu ...



kunagi mul oli rõdu ... tartus tähe tänaval ... seal sai hiilida, sest see oli neljandal korrusel ja keegi ei taibanud kitsalt tänavalt üles vaadata ... rõdult avanes vaade puumaja katuseid mööda päikesesse ... kevadel oli rõdul soe juba siis kui lumi veel sulas, seal sai päikest võtta ja eksamiteks õppida ... ja korstnast tuleva tahmaga end ja oma konspekte kokku määrida ... aga kõige mõnusam - seal sai grillpidusid korraldada. tervelt kolm inimest mahtus küll rõdule, aga vähemalt andis rõdu võimaluse kivimajas grill püsti panna ja seeni grillida. oi helen, ma tahaks sinna tagasi :)