mambo-jambo

eile käisime taaskord ås'is, hispaanlane pidas pidu. tal olid tüdruk, õde ja parim sõber külas. hunnik tšiili inimesi oli kohal, mõned aafriklased ja muid rahvaste pudinaid ka.
vasakult: tundmatu mees (vist mitte-hispaanlane), dani õde kristina, dani parim sõber alex, dani ise (peokorraldaja), dani tüdruk .... (oh, ei mäleta nime), ees üks tšiili tüdruk. (kõik fotod siin on hennu tehtud)

väike ebaõnn rongiaegadega tagas selle, et pärast tunniajast rongiootamist ja ühe norrakaga rongis veidi maailma arutamist, jõudsime ås'i täpselt parajaks ajaks juba kl 11, et rahvas kogunema hakkaks. ok, niikaua kui peol veel hoogu pole, lähme tšekime end "hotell pentagoni" sisse. dani oli meile organiseerinud öömaja hennu vanas toas, kuhu on vahepeal sisse kolinud prantsuse tüdruk, kes nüüd ise lihavõtteväljasõidul viibis. aga pildid seintel jutustasid ta eluloo. selles ühikakülas ei ole vist ühtegi tuba, mille seinad ei oleks koduigatsuspiltide koormaga kaetud.

rongijaamas joodud kohvi päästis küll tapvast unest (meil ju siis juba ammu uneaeg, henn harjunud hommikuti kell neli ärkama), kuid andis vastutasuks korraliku kofeiini üledoosi - nende väljareklaamitud "parim kohv" oli suur ja kange, täitsa purjus tunne tekkis. päästev pitsa röövis peolt veel pool tunnikest.

aga pidu oli vahva. inimesed tundusid küll algul kõik suhteliselt väsinud ja vaiksed ja tundus, et pidu jääbki tagasihoidlikuks juturingiks (kuhu hästi sisse ei mahtunud kuna rahvast oli väikses ruumis päris palju). kui siis aga hispaanlased kööginurgast välja pugesid, toolid-lauad laiali lükkasid, tantuplatsi tekitasid ja trallima hakkasid, läks pidu hooga käima. õhtu läbi lasti mingit afro-hispaania mambo-jambo muusikat, aga meeleolu oli vinge ja tants tuli iseenesest. mustad, kes enamasti just suurimad tantsuloomad on, kippusid seina äärest piidlema.
vaikne ja salapärane must mees seina äärest, enne seina äärde maandumist tegi siiski mõned osavad ja imetabased puusanõksud muusika saatel.

ja muidu kõige suuremad peoloomad leedukas jolanta ja lettie botswanast läksid õige vara magama. üks hetk tundus, et nüüd on pidu läbi, kui need, kes veel kohale jäänud olid kõik üksikult seina ääres istusid ja omaette maha vahtisid. aga umbes viis minutit hiljem olid kõik kuidagi vibamisi kellelegi külje alla pugenud ja jutu jälle lahti löönud.
etniliste näojoontega tšiili rahvas vaikushetkel.

minu leidis üks serbia tüdruk, kes kurtis, et tal on vaja paari nädala pärast oma magistritöö ära esitada (õpib loomade söötmistehnoloogiaid või midagi sellist) ja siis tööd otsima hakata (tundub, et sama mure kõigil, aga keegi koju tagasi minna ei taha). kella kolme aja peolt lahkudes oli põhjukseks pigem südametunnistuse piinad, et homme vaja tööd teha, kui see, et pidu läbi võiks saama hakata. aga no eks seal pentagonis käigi üks pidu ja pillerkaar päevad läbi, seda eriti kevadel, kui pikk ühine aasta selle-aasta seltskonnaga ühele poole hakkab saama ja kõik juba parajaks perekonnaks on saanud. nuuks-nuuks.