kodune remonditrall

See veranda ... seal on nüüd aknalaua peal lumi, mis aknapragudest sisse sadas. Sisemine ring aknaid on ikka veel restaureerimisel ja pole neid ette saanud panna. Välimine ring aga, nagu näha, pole eriti õhukindel.

Veranda polnud ainuke koht, kus külm oli. Kuna alustasime mõnda aega tagasi kapitaalremonti senises esikus, et rajada sinna uus vannituba, siis on siiani pooleli seina soojustamistööd. Sisuliselt tähendab see seda, et meie korteri kõige tuulisem välissein on laudiseni lahti võetud ja tuul vihiseb sisse. Esiku ja köögi vahel polnud kuni eilseni ka vaheust ja oi kui külm oli seal kodus juba. Aga eile tuli isa, organiseeris veidi ja õhtuks oli meil vaheuks. Isa arvas küll, et kole-kole ajutine uks, aga mulle nii meeldib see kole-kole :) Ja kui nüüd õhtul tuba kütma lähen, siis vahest jääb seekord soe isegi tuppa pidama, nii tore.

Aga sellest vannitoa ehitamisest veel ... nüüdseks on töö juba ligi kaks kuud käinud ja tralli selle teema ümber olnud üksjagu. Laias laastus võib kogu jama jagada kolme alateemasse:
1) trall ehitajaga, õigemini elukutselt maalriga, kes sattus tegema väga valet tööd ja oli seejuures pidevas rahahädas ja kaeblev
2) trall perekonnaliikmetega, kes äkki kuidagi pealetükkivalt abivalmiks osutusid nii, et mul kadus vahepeal igasugune järg ära, kes kus kellele mida öelnud on ja vahepeal tekkis tunne, et ka projektijuhiks on hakanud hoopis keegi teine (kes täpselt, ei saanudki aru)
3) uue vannitoa planeerimine kui minu jaoks esimene tõsisem sisekujundusprojekt osutus üle ootuste keeruliseks, siiamaani ei ole kontseptsioon päris paigas
kõigi teemadega on nüüdseks olukord mõneti stabiliseerunud, kuid usun, et see on lihtsalt vahepealne mõõnaperiood. Järgmisest või ülejärgmisest nädalast tuleb meile päris-ehitaja ja siis alles hakkab pihta suurem ehitamine ja tõenäoliselt siis ka suurem trall.

Ja lisaks remonditöödele on olnud veel suurem trall seoses ühistu tegemistega. Kuna mina ise tahtsin ühistut ja mina ise selle lõin, siis ei ole mul kellelegi kurta ka (ja väga ei kurdagi, peaasi, et asjad liiguvad), aga trall on olnud korralik. Tipphetk oli see, kui pärast kümmet koosolekut ja igakülgset ükshäälset kokkulepet, et jah, teeme ühistu, kogume remondifondi ja püüame saada laenu, et katus ära parandada tuli kätte hetk, mil pidi tasuma esimese kuu remondifondi raha. Ja siis äkki oli kolm korterit seitsmest kes kuulutas, et nemad küll seda teha ei kavatse ja et ühistu on neid alt vedanud, et juba ei ole laen peal ja juba katusel töö ei käi. Ja üle-üldse pole siin midagi arutada ja koosolekule pole ka vaja tulla, otsus on kindel. Aga see loogika, et laenu saab siis, kui suudame näidata 6 kuud stabiilset sissetulekut ühistu kontole ja et selleks on vaja kõigepealt hakata remondifondi koguma ja alles siis saab laenu - see jutt läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja igasugune tagasiside pärast selle jutu korrutamist näitas, et nad ei saa sellisest väiksest loogikast üldse aru. Vastuargument oli midagi sellist, et kui laenu ei saa, siis võiks ju kohe ise ehitama hakata, milleks see remondifond? Eeeem .... aga mis raha eest sa siis praegu ehitama hakkad? Ühesõnaga, veel kaks korralikku kisa-koosolekut, naabrimehe tagaajamist, alkoholisegust sõimu ja ... ok vägivald jäi seekord ära ... sai siiski kõik naabrid ükshaaval ära veendud ja esimene remondifondi makse on nüüd siis laekunud. Kuu aja pärast jälle uus trall jah? oeh.

Ma peaks mainima, et olen väga rõõmus, et minu suur kõht mulle mingeid takistusi ja kõrvalnähtusid pole kaasa toonud ja tasa ja targu asju ajades kõik ikka edasi liigub. Ja kui päris aus olla, siis vaatamata vahepealsetele jamadele ja kommunikatsioonihäiretele mulle kokkuvõttes siiski meeldib selline asjatamine, oma kodu nikerdamine. Tõeliselt motiveeriv ja põnev on see kõik ikkagi.