lumetormine päev

Päikesetõus hommikul tegi teava tumeroosaks, nagu põleks. Ja siis algas torm. Olin päev otsa kodus ja piilusin aknast välja, nii palju kui jäälillede vahelt paistis. Nii mõnus on kodus olla sellise ilmaga. Hommik oli pikk ja rahulik, lugesime Hennuga raamatut ja tundsime rõõmu üle pika aja koos kodus olemisest. Päeva jooksul sai ka Hennu müts sai valmis kootud, varbaid sai vastu ahju soojendatud, Hennu kingitud köögiraamatut loetud ja köögist unistatud. Vahepeal tuulasin kapis ringi, et uurida, kas mõni mu peokleitidest mulle veel selga läheb, et järgmisel nädalavahetusel äiapapa uhkel juubeliüritusel pidulik välja saaksin näha (üks imeilus väga vana ema kleit istus nagu valatult). Õhtupoolikul astus isa sisse ja hakkas meile vaheust paigaldama ja seal omaette tööd nokitsema.

Päeva harmooniat häiris vaid üks hommikune seik. Kl 11 paiku hakkas naabrimees hoovi peal lund rookima. Äkki kostis paanilist kassi kräunumist. Otse akna all oli sellesama naabrimehe suur hundikoer haaranud teise naabri kassi kaelapidi hambusse. Kass tegi kõrvulukustavat hädakisa. Koera mõlemad peremehed aga olid kahekesi koera kallal, üks üritas lõugu lahti tirida, teine sakutas turjast, mõlemad kisasid koera peale. Kassil polnud pärast häda midagi, kuigi vaatepilt oli esialgu päris ehmatav. Hiljem ajas aga pigem naerma see linnainimese reaktsioon, šokk, ja eeldus, et loomad peavad inimkombel üksteisega hästi läbi saama.

Päev otsa ootasin õhtut, et saaks välja lume kätte. Õhtul oli nimelt uuel tänaval Hennu vanematekodus äiapapa sünnipäeva tähistamine koduses ringis. Keeldusin oma isa pakkumisest mind autoga kohale viia, kuna sellist võimalust sellise ilmaga jalutamas käia tuleb ju õige harva ette. Tund aega jalutasin tavalise poole tunni asemel. Tuul oli selja tagant ja tundus nagu oleksin sooja õhumulli sees. Kõik vastutulijad võitlesid tuule ja tormiga, mina nautisin aga jalutuskäiku täiel rinnal. Kogu linn oli lumme mattunud. Tänaval liikleijaid oli üsna vähe, enamik kes üldse väljas, rookisid lund. Minu naerunäole vastas ainult üks samasugune särasilm - üks tütarlaps, kes taverna ees lund rookis paistis selle tegevuse üle tõelist rõõmu tundvat, nagu mina oma jalutuskäigust.

Õhtupooli Uuel oli üsna klassikaline, peale tõsiasja, et kohale jõudsid vaid pooled klannist, kuna ülejäänud istusid kuskil lumevangis - Tõnu ja Kadri Tallinnas ja Pille üldsegi Oslo lennujaamas. Kõigil oli kerge jõulutunne, seda nii lume tõttu kui roogade pärast, mis üsna jõulused (ja imehead nagu alati) olid. Kui vahel läheb Uuel käies jutt jaburaks, kui kõik läbisegi räägivad ja mõne teema osas vahel provotseerivalt oma seisukohti läbisegi esitada püüavad, siis seekord oli õhtu hästi rahulik. Eks vist ka sellepärast, et nii Tõnu kui Pille kui need suuremad diskuteerijad ja vastuseisu tekitajad mõlemad puudusid. Tähtpäeva puhul (kuigi üks päev varem) lasti televiisorist 2005-ndal aastal lindistatud saadet, kus Hando mõtiskles tähistaeva, metsa ja kodu teemadel.