muutus 4 aasta jooksul

Ohh, lugesin just oma kõige esimesi sissekandeid siia blogisse ja naersin peaaegu pisarateni oma kärsitust :) Tuli meelde, milline vaikus sel hetkel mu elus (aga mitte peas) oli, kui blogi alustasin. Aga see läks päris ruttu üle. Päeviku pidamine on ikka tore.

A see jutt novembrist 2004, kus rääkisin isaga vaidlemisest ... nüüd mu isa lihtsalt naerab aeg-ajalt, et ta on juba ära harjunud sellega, et mu plaanid iga 5 minutiga kardinaalselt muutuda võivad. Näiteks, palun isalt järgmiseks päevaks autot laenuks, tema ütleb alguses ära ... 5 min hiljem helistame uuesti - tema ütleb, et korraldas asjad ümber ja saab nüüd küll mulle auto laenata, mina ütlen, et enam pole vaja, uus plaan. Äkki see ikka on geneetiline või midagi :)

Viimati rääkis isa mulle loo sellest, kuidas öelda "Ah nii" ja võtta vastu asjad nii, nagu nad tulevad, mitte alati vastu võidelda. Peaks ära õppima, vahest on vaja, näiteks naabritega ühistu asju ajades.

Aga tegelikult .. võrreldes 2004 lõpuga, kui mul ikka korralikult maailm kurb ja tüütu tundus (kuigi blogist see välja ju ei paista eks) ja ma uusi väljakutseid otsisin, kärsitult ... nüüd on just nagu vastupidi, kõik on nii paigas, rahu majas. Mitte selles mõttes, et rutiin oleks, vastupidi, pidevalt toimub midagi. Aga praegu on väga selge siht silme ees ja asjad ka liiguvad selles suunas, kuhu vaja. Aeglaselt, aga liiguvad. Natuke selline vaikus enne tormi tunne on.

Aga hetkel on kõik-kõik nii hästi. Mul on ümber nii head ja kallid inimesed.