remondilood

Remont algas detsembris. Alguses pidime ehitama vannitoa. Detsembri keskel jätkus remont sujuvalt pooleldi ehitusmehe algatusel ülejäänud korterisse. Alguses saime iga päev mõne üllatuse osaliseks, hiljem iga nädal. Õnneks olid enam üllatusi esialgu positiivset laadi, et ohhoo, ta on selle ka juba ära teinud või ah, kui äge see tulemus välja näeb. Aga hiljem hakkas negatiivseid üllatusi ka tulema a la "ma arvasin, et see kollane pusa, mis siin teie tagatoas muude asjade hulgas vedeles, oli kalts" või et "ma sain aru, et teie juba õlitatud ja töödeldud põrand vajas veel veidi lihvimist". Lugusid sellest võib rääkida mitmeid, aga enne peaks vist ootama, kuniks emotsioonid vaibuvad.

Tahtsin hoopis rääkida sellest, et seoses remonditöödega on olnud vajadust pidevalt ehituspoode ja muid ärisid kammida ja nii mõnigi kord üllatuda Eesti müügitöötajate tööstiili üle. Hetke majandusraskuste tingimustes võiks eeldada, et müügimehed on eriti agressiivsed ja abivalmid, et vähegigi midagi maha saaks müüdud. Aga väga-väga palju on just vastupidiseid ahhaa-elamusi olnud. Päris-päris mitmeid kordi oleme pärast müügitöötajaga 2 minutit vestlemist pidanud kannalt ringi pöörama, kuna müügitöötaja lihtsalt ei taha meie küsimustele vastata. Näiteks küsimusele, et kas te indukstsioonpliidi kohta oskate öelda, kas turul on valikuvariante ka nupusüsteemide osas vastati vähemalt 6-s erinevas elektroonikapoes, et hmm, meil on siin need kaks näidist ja rohkem ei oska ma küll midagi öelda. Lõpuks siis saigi neljas poes nähtud pliidivariant ära ostetud (ekstra kohale mindud) sealt, kus müüjanna meile natuke pikema lause konstrueerida oskas.

Aga parim lugu müügitöötajatega oli Ehituse ABC poes kraanikaussi ostes. Juba tüdinud pikast valimisest läksime poes otse müügitädide juurde ja ütlesime, et vat tahaks osta täpselt seda mudelit, mis teil seal seina peal näidisena üleval on. Kaks tädi koos hakkasid kiiruga arvutis tuulama ja vaidlema, mis mudeliga ikka tegu. Lõpuks vastasid üsna ühest suust: "Ei saa". Meie vastu, et mismõttes ei saa?
"No ei ole seda mudelit."
"Aga näidis ju on? Tellida äkki ikka saab?"
"Oot, vaatame, äkki Tallinnas on." Veidi veel arvutis tuulamist ja vastuseks: "Tallinnas laos on." Ja mõlemad tädid jäid äraootavalt meile otsa vaatama.
"Aa, aga me käime Tallinnas ka vahel, kas võiksime siis sealt minna ostma?"
"Ei-ei, nii ei saa."
"Kuidas siis saab? Te ikka müüte seda toodet?"
"Müüme küll. Aga siis te peate ju tellima"
"Ahaa, siis ikkagi tellida saab?"
"Jah."
"Aga mis see siis tähendab? Kuidas see käib? Kaua see aega võtab?"
"Andke oma kontaktandmed, võtame teiega ühendust."

Heakene küll. Nüüd on möödas kaks nädalat. Oleme saanud kaks telefonikõnet. Ühes teatati lakooniliselt, et vabandust, valeinfo, Tallinnas ikkagi ka ei ole. Teises teatati, et oo, avastasime, et Pärnus on. Pärast nädalast vaikust helistasin just poodi, et kuulge, kas meil on lootust äkki teilt see kraanikauss osta? Selle peale ütles mulle santehnika osakonnast naisterahvas telefonis, et pood on ju kinni, tema ei saa mulle täna enam midagi öelda. Poe sulgemiseni oli aega 10 minutit. Ja huvitav, miks ta siis telefonile vastas, kui pood juba kinni oli?