väike inimene õpib
On üllatav avastada, mida inimene siia maailma sattudes õppima hakkab ja kui vähe on tal alguses instinktidega kaasa antud. Näiteks olen ma just viimase 10 minuti jooksul Joosepile pidanud lutti vähemalt 20 korda suhu tagasi pistma, mis ta sealt omaenda käega nägu hõõrudes välja tirib. Ta lihtsalt pole oma esimese kahe elukuu jooksul veel aru saanud, et need tema käed on. Ja käte kordinatsioon on veel nii kehv, et silmi hõõrudes jääb alati suu ka trajektoorile ette.
Lapsel võtab aega kaks kuud, et selgeks õppida naeratamine. Et aru saada, et need, kes talle otsa vaatavad teevad sellist grimassi ja seda saab järgi teha ja et see on positiivne. Väidetakse, et lapse põhiemotsioon on rõõm ja kõik, mis teda nutma ajavad on seda emotsiooni häirivad ja nutuga ta väljendab oma häiritust. Esimesed kaks kuud ei saa aga lapsevanem sellest rõõmust küll näiliselt mingit osa, kuni laps siis ükspäev otsa vaatab ja sulle äkki naeratab oma laia hambutut naeratust. Milline õnn see tundub :)
Veel ei oska laps aru saada sellest, et helidel ja piltidel, mida ta näeb on seos. Sellest paistab ta vaikselt aru saama hakkavat, et kui talle midagi räägitakse, siis suu liikumisel ja kaasneval helil on seos. Aga sellest, et kui ta kuuleb mingit heli, siis selle suunda ei oska ta küll mõista või sinnapoole vaadata. Samuti ei saa ta vist veel aru sellest, et ta ise ka häält teeb. Tal ju ei ole veel arusaama sellestki, et ta eraldiseisev isik on. See pidavat alles neljanda elukuu ajal selguma.
Laps on sündides nagu väike masin. Ta ei teadvusta endale palju midagi, mis toimub, ta lihtsalt on ja reageerib erinevatele teguritele instinktiivselt. Ta ei saa aru isegi sellest, kas tal kõht lihtsalt valutab või on see nälg - tema jaoks on see igal juhul ebamugav ja tuleb nutta. Samas sellest saab ta väga hästi aru, kui ta üksi on jäetud.
Oma emotsioonidega ei oska laps kuidagi iseseisvalt toime tulla. Kui juba nutt lahti läheb, siis võib põhjus isegi ammu möödas olla, aga kui keegi vahepeal lohutama ei tule, siis nutt aina kasvab ja kasvab ja võib juba mõne hetkega muutuda nii suureks, et laps läheb näost punaseks ja higiseks ja paistab lausa hüsteerias. Olen seda seni vaid ühe korra näinud, kui autoroolis olles ei olnud võimalik koheselt reageerida. Aga oma õelaste pealt tean, et laps võib suures nutuhoos isegi lõpuks teadvuse kaotada. Vahel lihtsalt pole isegi ema lohutamisest tolku. Aga kõige selle kohta on kõigil teadjatel alati üks kindel lohutus öelda: küll ta sellest kunagi välja kasvab :D
Üllatav on veel seegi, kui tundlik on laps päeva rütmi suhtes. Vahel tundub, et lapse järgi võiks isegi kella õigeks keerata, eriti öötundidel. Süüa küsib täpselt kolmetunniste vahedega, magama läheb alati samal ajal ja üles tõuseb alati samal ajal.
Ja instinktidest veel - lapsel on otsimisrefleks, imemisrefleks,ehmatusrefleks, sammurefleks ja veel mõned sellised. Esimesest kolmest saan aru, milleks neid vaja. Esimesed kaks on sööma õppimiseks (jaa, seda tuleb ka õppida, mitte nii nagu mina arvasin, et see on ainuke, mida laps ikka oskama peaks), kolmas selleks, et laps kukkudes või ohtu sattudes end krampi tõmmates veidigi kaitsta saaks. Aga sammurefleks? Laps õpib kõndima ju alles aastaselt või hiljemgi, mis siis annab see, kui ta üles tõstes ühte jalga teise ette panna oskab? Need alguses olemasolevad refleksid peaksid ju kolmanda elukuu ajal vaikselt kaduma hakkama, seega kõndima õppimisel pole sellest enam abi?
Lapsel võtab aega kaks kuud, et selgeks õppida naeratamine. Et aru saada, et need, kes talle otsa vaatavad teevad sellist grimassi ja seda saab järgi teha ja et see on positiivne. Väidetakse, et lapse põhiemotsioon on rõõm ja kõik, mis teda nutma ajavad on seda emotsiooni häirivad ja nutuga ta väljendab oma häiritust. Esimesed kaks kuud ei saa aga lapsevanem sellest rõõmust küll näiliselt mingit osa, kuni laps siis ükspäev otsa vaatab ja sulle äkki naeratab oma laia hambutut naeratust. Milline õnn see tundub :)
Veel ei oska laps aru saada sellest, et helidel ja piltidel, mida ta näeb on seos. Sellest paistab ta vaikselt aru saama hakkavat, et kui talle midagi räägitakse, siis suu liikumisel ja kaasneval helil on seos. Aga sellest, et kui ta kuuleb mingit heli, siis selle suunda ei oska ta küll mõista või sinnapoole vaadata. Samuti ei saa ta vist veel aru sellest, et ta ise ka häält teeb. Tal ju ei ole veel arusaama sellestki, et ta eraldiseisev isik on. See pidavat alles neljanda elukuu ajal selguma.
Laps on sündides nagu väike masin. Ta ei teadvusta endale palju midagi, mis toimub, ta lihtsalt on ja reageerib erinevatele teguritele instinktiivselt. Ta ei saa aru isegi sellest, kas tal kõht lihtsalt valutab või on see nälg - tema jaoks on see igal juhul ebamugav ja tuleb nutta. Samas sellest saab ta väga hästi aru, kui ta üksi on jäetud.
Oma emotsioonidega ei oska laps kuidagi iseseisvalt toime tulla. Kui juba nutt lahti läheb, siis võib põhjus isegi ammu möödas olla, aga kui keegi vahepeal lohutama ei tule, siis nutt aina kasvab ja kasvab ja võib juba mõne hetkega muutuda nii suureks, et laps läheb näost punaseks ja higiseks ja paistab lausa hüsteerias. Olen seda seni vaid ühe korra näinud, kui autoroolis olles ei olnud võimalik koheselt reageerida. Aga oma õelaste pealt tean, et laps võib suures nutuhoos isegi lõpuks teadvuse kaotada. Vahel lihtsalt pole isegi ema lohutamisest tolku. Aga kõige selle kohta on kõigil teadjatel alati üks kindel lohutus öelda: küll ta sellest kunagi välja kasvab :D
Üllatav on veel seegi, kui tundlik on laps päeva rütmi suhtes. Vahel tundub, et lapse järgi võiks isegi kella õigeks keerata, eriti öötundidel. Süüa küsib täpselt kolmetunniste vahedega, magama läheb alati samal ajal ja üles tõuseb alati samal ajal.
Ja instinktidest veel - lapsel on otsimisrefleks, imemisrefleks,ehmatusrefleks, sammurefleks ja veel mõned sellised. Esimesest kolmest saan aru, milleks neid vaja. Esimesed kaks on sööma õppimiseks (jaa, seda tuleb ka õppida, mitte nii nagu mina arvasin, et see on ainuke, mida laps ikka oskama peaks), kolmas selleks, et laps kukkudes või ohtu sattudes end krampi tõmmates veidigi kaitsta saaks. Aga sammurefleks? Laps õpib kõndima ju alles aastaselt või hiljemgi, mis siis annab see, kui ta üles tõstes ühte jalga teise ette panna oskab? Need alguses olemasolevad refleksid peaksid ju kolmanda elukuu ajal vaikselt kaduma hakkama, seega kõndima õppimisel pole sellest enam abi?

0 comments:
Postita kommentaar
<< Home