Maaeetika ja avalik poliitiline diskussioon

Loen Kaja Kallase arvamuslugu pärast Thatcheri surma ja sinna järgi Jürgen Ligi arvamuslugu Mari-Liis Lille kõnele vastukajaks. Ja mõtlen raamatule, mida õhtuti lugenud olen: "Keskkonnaeetika võtmetekste", kirjutis '49ndast aastast USA looduskaitsjalt Aldo Leopoldilt, "Maa eetika". Toon siin mõned katked, mis mis mulle sümpaatsed: "Algne eetika tegeles indiviidide omavaheliste suhetega: Moosese kümme käsku on selle näiteks. Hilisemad laiendused tegelesid indiviidi ja ühiskonna vahelise suhtega. Eetika kuldreegel püüab indiviidi ühiskonda lõimida; demokraatia üritab ühiskondlikku korda indiviidiga lõimida. Eetika laienemine sellele kolmandale elemendile (maale) meie ümbruskonnas, on evolutsiooniline võimalus ja ökoloogiline vajadus.

Kogu siiani arenenud eetika rajaneb ühel põhimõttel: üksikisik on vastastikku sõltuvatest osadest koosneva kogukonna liige. Tema instinktid õhutavad teda võistlema oma koha eest kogukonnas, kuid eetika ajendab teda ka koostööd tegema (võibolla selleks, et oleks üldse koht, mille pärast konkureerida. Maaeetika lihtsalt laiendab kogukonna piire, hõlmates mulla vee, taimed ja loomad, ehk kokkuvõtlikult - maa. Maaeetika muudab Homo sapiensi rolli maakogukonna vallutajast selle lihtliikmeks ning kodanikuks."

Ja ma hakkan järjest paremini aru saama, et avalik diskussioon räägib kogu aeg teemast mööda, meelega. Sest ühiskonna ja inimkonna mõttevõime evolutsioonis on loomulik, et ühed on oma arusaamades jõudnud kaugemale kui teised, kuid kõik tahavad tunda end võrdselt ärakuulatuna ja võrdselt sõnaõigust omavana. Ja kuna evolutsioon viib meid sinnapoole, et rahu, õiglus ja tasakaal valitseb siis, kui inimkond suudab mõelda ja tegutseda kogu ümbritsevaga koostoimes ja harmoonias, siis need, kes seda juba mõistavad, ei püüdle selle poole, et ennast võimule kergitada või teistest välja paista (see võib iseeneslikult toimuda), küll aga teevad seda need, kes seda veel mõistnud ei ole. Tundub, et avalik diskussioon toimub suures osas nende vahel, kes (1) tahavad end kuuldavaks teha tulenevalt mõnest oma isiklikust ambitsioonist, (2) nende vahel, kelle käest nende arvamust küsitakse, kuna nende positsioon seda eeldab (silmapaistmine ei pruugi olla aga nende tegelik huvi) ning (3) nende vahel, kes küll taipavad sügavamaid teemasid, kuid kes veel usuvad, et teistele asjade selgitamisest on kasu. Kuna aga laiem enamus, kes diskussioonile vastab või reageerib, tõlgendab teemasid oma taiplikkuse tasemel, siis asjadest õigestu aru saavad diskuteerijad valivad juba ette sõnu sobivalt ja sellel eeldataval tasemel asju selgitavalt. Ja nii tekibki effekt, et see, mis tegelikult tähtis ja oluline, sellest ei räägita, kuna laiem enamik sellest ju nagunii aru ei saaks.

Mis mind aga jätkuvalt üllatuma paneb on see, et neid, kes vahel püüavad rääkida asjadest, mis on tegelikult olulised, ei lasta oma mõtet lõpetadagi enne kui tast kinni haaratakse ja konnatiiki tagasi tõmmatakse. Või teine võimalus - liigitatakse ta imelikuks, ignoreeritakse ja lastaksegi omapäi ringi uidata. Ehitad oma väikese maailma ja toimetad selles oma toimetamisi ja püüad ignoreerida teisi, kes sellest aru ei saa. Las teised jahuvad edasi oma poliitilisest süsteemist.

Jääb mulje, et olulisi mõtteid võetakse laiema avalikkuse poolt kuulda vaid siis, kui neid ütleb keegi, kes tuleb muljalt, väljaspoolt. Seega need, kes seda teavad, lähevad mujale, et ühel hetkel tulla tagasi ja siis neid kuulatakse. Võibolla. Kui neil õnnestub öelda lihtsalt ja tabavalt nõela õigesse kohta ja õigel ajal torgates.

Ja nii saabki Eesti olla alati vaid järeleliikuja, mitte isemõtleja. See ongi rajasõltuvus.